Le Spiagge d' Italia ehk kabukad puhkusel.

Ciao tutti!

Juba varakevadel tuli plaan sõita sellel suvel kabukatega välismaale festivalile. Esialgu oli plaanis Bulgaaria, kuid siis tulid pisikesed äpradused ning see jäi ära. Siis pakkusid korraldajad aga oma Itaalia festivali ning nii tuligi otsus, et sõidame hoopis sinna. Peale metsikut hullamist Ryanairi kodulehel ning ka uue check-ini kiirusrekordi tegemist said piletid ostetud ning 23. septembril kell 4 (mõned juba kell 2)starditi Riga lennujaama poole - Hanna kuldne välk, Miku punane välk ning Aveli must välk. Valgas oli esimene peatus ning esimest korda said sellel reisul kõik kokku. Sealt jätkus reis üksteise sabas. Peale paari ootamatut ettesõitu ning Riga läbimist olime lennujaamas ning Ryanairi lennuk koos klassikalise muusikaga ootas meid. Kõik sujus. Brüsselis maandus lennuk suure tuututamisega ning teatas, et jõudsime jälle õige aja peale sihtpunkti. Järgmise otsa peal enam nii hästi ei läinud, lend hilines tund aega. Bologna oli ainuke lennujaam, kust väljudes ootas meid onu sildiga. Oodatud kuldne buss jäi küll tulemata, aga sõit oli hää. Väljas laiutas 26 soojakraadi. Peale pooleteisetunnist reisi jõudsime Riccionesse hotelli Majorca, mis sai meie koduks nendeks päevadeks. 3 tärni ja puha. Riccione oli kahjuks kõige tüüpilisem kuurortlinn ehk hotell iga meetri tagant ja ei midagi muud. Ega ära ei saanud väga, et üldse Itaalias oleme. Õhtu jäi üsna lühikeseks. Õhtusöök, nagu ka kõik teised tulevad söögikorrad, oli 3-käiguline. Makarone sai igas kujundis - penned, lipsud, veidi peenemad, veidi lühemad jne. Osad avastasid peale õhtusööki linna ning teised läksid kohe magama.

Teine päev ning puhkus algas. Tuli välja, et Itaalias süüakse hommikusöögiks magusat, seega oli palju kooki ja moosi ja sokolaadi ning paljude lemmikuks sai kohvimasinas nr. 7 jook. Päeva esimene missioon oli triikraua leidmine, kuna hotellis seda siiski polnud. Pikalt otsitud pesumaja ei toonud tulemusi, seal polnud triikrauda. Aga kohe pesumaja vastas oli hotell, mille trepil olid eestlased - TTÜ Tartu kolledzi rühm ning nende metsik roheline triikraud. Peale seda käidi veel linna peal - kõigi lemmikuks sai Dante tänav. Väike metsik Itaalia jäätis sai ka esimest korda ära söödud. Õhtul ootas ees rongkäik, kuid paar tundi enne tuli Svetlana teatega, et kui sajab, siis jääb asi ära. Ja sadaski. Siis jõudis meieni info, et teised eestlased ikkagi lähevad ning meie läksime ka. Nii see rongkäik läks - õrn vihm, veidi ebasündsaid laule, taas Dante tänav. Õhtu lõppes linna ainukeses pubis Georg ja Draakon. Siin kasutaksin Mihkli lauset - what happens in Italy, stays in Italy. Pisike saladuseloori kergitamine - sex on the beach, orgasmo, invisible, situ ruttu, karu tuleb ja paljud teised.

Kolmas päev oli taas puhkus. Kuna õhtul oli esimene kontsert, siis tegime ka veidi proovi - loomulikult Vahemere rannas. Peale proovi vallutasid kabukad terve ranna, vähemalt selle vesisema osa. Mööduvad itaallased saatsid meid näpuliigutustega oimukohal ning sõnaga "hullud". Aga vesi on tõeliselt soe, eestlaste jaoks vähemalt. Lained olid metsikud ning neid sai kõvasti murtud. Sealt kihutasime Aveliga linnapea vastuvõtule. Ujumise tõttu jäime 8 minutit hiljaks, aga lõpuks olime ikkagi liiga vara kohal, sest Itaalias on kombeks mitte õigeaegselt alustada. Istusime seal - libe sell pidas kõne, uhked tädid ka. Siis ütles üks tädi, et nüüd hakake meile kingitusi tooma. Kõik võtsid järjekorda ja andsid kingitusi libedale sellile. Vastu sai ka - ühe raamatu ja samad brožüürid, mis olid ka hotellitubades. Siis pilt ning saadeti minema. Ehk siis jõudsime Aveliga arusaamale, et kogu see festival on tegelikult üks suur turundusüritus ning rahategemine. See kõik kinnitus veelgi, sest lõpuks oligi kogu festival see rongkäik, vastuvõtt ning 2 esinemist. Sellel õhtul oli siis meie esimene esinemine - 4 tantsu kell 23 õhtul. Saal oli rahvast täis ning vaatamata kitsastele tingimustele läks kõik hästi ja publik aplodeeris maruliselt. Muidu keegi väga ei hoolinud, et me seal olime. Me lihtsalt olime ja nii olid vist ka kõik teised rühmad. Igatahes mina sain aru, et meie Vikkel on sellega võrreldes ikka ülimalt super ja professionaalne festival. Festivalil oli 32 rühma ning meid lasti kokku ainult ühega - Bulgaaria rühmaga, kes olid meiega samas hotellis. Nende tüdrukud olid meie poistest vaimustuses, sest no kes poleks, kui talle kogu aeg "oppaaaa" hõigatakse. Aga muidu meeldisid Itaalias meestele mehed ja vastupidi.

Neljas päev oliiii...loomulikult puhkus. Selle päeva eesmärk oli näha ka päris Itaaliat ning nii läksime omal käel San Marinosse. Ando, Mikk, Margus, Ivar ja Front jäid maha. Nad läksid ratastega sõitma. Teel kohtasid nad Itaalia rekkamehi, kes laenasid mutrivõtit vms. Igatahes päeva lõpus ei kuulnud neilt muud kui seda, et tagumikud on väga valusad. Ülejäänud kihutasid San Marinosse. Bussiga Riminisse ja sealt edasi. San Marino oli mõnus, ilm oli metsik. Sealt oli isegi meie hotell paista. Sõime San Marino kõrgeimas tipus pitsat ning olime päikesele kõige lähemal üldse. Vahepeal kaotasime Liisu ära, aga siis tuli ta ikka tagasi. Siis kihutasime mäest uuesti alla ning tagasi Riccionesse. Õhtul oli meie teine esinemine. Enne seda tänasime hotellis ettekandjat, kelle ristisime Alejandroks, ning vastuvõtus olnud tädit ja onut, kes meid ikka aitasid. Tädile tegime ka hotelli fuajees ühe Ivvo. Kontserdil oli taas 4 tantsu ja kell 23. Sellel õhtul jagati ka karikaid. Meie kohta öeldi runners, kuid ma usun, et neil läks sassi ja nad tahtsid öelda winners, seega me võidsime. Karikast pidime laagris miskit kangemat jooma ning taldrikule paneme hapukurgi. Kuna hommik pidi tulema varajane, siis enamus läksid ka Itaalia kohta varakult magama. Teised hullasid veel Bulgaaria tibudega ning Front sai väidetavalt nendelt ka ühe sületantsu.

Viies päev polnud enam nii puhkus, sest äratus oli varajane. Keegi tubli inimene oli meile kaasa teinud ka lõunasöögikotid. Bolognasse viis meid peaaegu kuldne buss, sest see oli nii uus, et ainult 15 000 km sõitnud. Peale tuututavat maandumist Ryanairiga olime Brüssel Charleroi lennujaamas. Seal algas 18-tunnine ootamine, et edasi minna Rigasse. Aveli, Heleri, Hip, Liisu ja mina läksime koos Kaidiga Charleroi kesklinna. Kaidi kimas sealt rongiga minema, Saksamaale. Meie ülejäänud lonkisime seal ringi. Väga räpane ja igav linn. Käisime ka söömas, kuid kuna ka seal ei osanud keegi inglise keelt, siis toodi meile köögist itaallasest kokk, kes Aveliga suheldes sai meile menüüd tutvustada ja siis meie tellimuse võtta. Peagi olime tagasi lennujaamas, kus koostasime reisi check-listi (seda saate vaadata kabukate kroonikast). Siis püüdsime mõnusal kivipõrandal magada, osad tagusid öö otsa kaarte ning nii see aeg lendas. Lennujaamas lendab aeg ikka metsikult "kiiresti". 6:35 tõusis lennuk õhku ning peale kella 10-t olime tagasi Rigas. Lootsime, et Elari on meid sildi ja roosidega ootamas, aga ei midagi. Õnneks oli ta ikka parklas ootamas. Riga läbitud, pisike McDonalds söödud ning igaüks läks oma teed. Saigi läbi see Itaalia reis.

Ja mõned faktid:
* sündisid Sille ja Triin, kes kogusid järgmisi kommentaare - Iiihaaa; Kappadi-kappadi( liigutustega); pahh-pahh (liigutustega); Texas Bulls jne.
* Mikk ja Siim said Supermännideks.
* Hanna, Liis, Hip ja Egle kirjutasid Elvise kõhule.
* Mihkel ja Margus avasid sõidu pealt auto pagasniku ja hüppasid sisse.
* Käisime festivalil ja tantsisime ka veidi.

Tutti bene!

Lähemalt lugege kabukate kroonikast.


kätlin.